Inimene on emotsioonide laegas. Emotsioonid mängivad suurt rolli selles, kuidas me elu ja ümbrust kogeme, kuidas erinevates olukordades reageerime ja milliselt käitume. Oma tunnete ja emotsioonide väljendamine on igati tervislik ja vajalik. Selleks, et emotsioonide kogemisele järgneks ka funktsionaalne käitumine, on vaja oma emotsioone mõista ning märgata vajadusi nende taga.
Mis on emotsioon?
Psühholoog Robert Plutchik on loonud emotsioonide kaardistamise ratta, kuhu on asetatud kaheksa emotsiooni: hirm, viha, rõõm, kurbus, aktsepteeritus, õõvastus, ootusärevus ja üllatus. Plutchik toob välja, et nelja peamist emotsiooni kogedes avaldub evolutsiooniliselt väljakujunenud käitumismuster. Hirmule järgneb põgenemine, vihale järgneb enesekaitse eesmärgil füüsiline agressiivsus, rõõmule järgneb kurameerimine ja kurbusele nutmine. Kuigi evolutsiooniliselt avalduvad inimestes peamised emotsioonid justkui sarnaste tunnetena, siis inimeste erinevatele teadmistele ja kogemustele tuginedes ei saa siiski eeldada, et reguleerime oma emotsioone sarnaselt. Emotsioon on füüsiline reaktsioon stiimulile. Tunne vallandub aga kogetava emotsiooni tõttu.
Kujuta ette, et oled värskendaval jalutuskäigul metsas ning äkitselt näed enda ees 500kg-st põtra, kes on sinust vaid mõne meetri kaugusel. Kuidas su keha reageerib? Meie aju edastab ülejäänud kehale sellises situatsioonis informatsiooni väga kiiresti - adrenaliin vallandub ja süda hakkab kloppima kolm korda kiiremini kui hetk enne põdra nägemist. See füüsiline reaktsioon ongi märk emotsioonist, mida tunned - hirm.
Hirm paneb tundma vajadust käituda viisil, mis aitaks sul hirmu eemale peletada. Kuigi olukorrale kohast käitumist iseloomustab põgenemine, ei tähenda see otseselt jooksmist, vaid meetodit, kuidas emotsioon eneses vaigistada. Need meetodid, mille peale vastavalt oma varasematele kogemustele hirmuga silmitsi seistes tuled, näitavad, kuidas suudad oma emotsioone reguleerida.
Emotsioonid ja vajadused
Isegi kui me metsast ehk põtradest põhjustatud hirmu keskelt välja saame, ei tähenda see seda, et enam ei ole emotsiooni, mida reguleerida. Just inimvaheliste suhete käigus oleme omandanud tööriistad, kuidas oma emotsioone väljendada ja kontrollida. Emotsioonide kogemine ja nende väljendamine on tugevalt seotud meie lapsepõlvega. See, kuidas vanemad, kasvatajad ja teised lähikondlased meiega suhtlevad ja käituvad, määrab suuresti selle, kuidas laps maailma tajub ja milliselt ise käitub. Kui lapsevanem on lapses avalduvaid emotsioone alla surunud, tuletades talle pidevalt käsklustega meelde, et nutmine või valju naermine on kohatu, omandab laps selle teadmise juba varakult. Kinnistunud teamine paneb lapse käituma ka täiskasvanuna viisil nagu ta on õppinud - kurbuse vallandumisel ei tohi nutta ja liiga valjult naermine jätab kerglase mulje. Tuleb jääda tasakaalukaks ja oma emotsioone mitte näidata.
Kurbus aga, nagu ka hirm, rõõm ja viha, on pealmine emotsioon, mille vallandumisel annab kehaline reaktsioon ehk nutmine märku meie tegelikust vajadusest. Kui laps nutab, tähendab see, et ta on haavatavas ja kaitsetus olukorras ning vajab tuge ja lohutust, et tunda ennast hoituna. Nagu teistegi emotsioonidega, peaks lapsevanem aitama lapsel märgata ja mõista tema kurbust, peegeldama seda ning vajaduse korral lisab turvatunnet kallistus või pai. Vastasel korral ei saa lapse vajadused rahuldatud ning see võib edaspidi tekitada temas hoopis viha ja raevu. Iga allasurutud või peidetud emotsioon muutub ajaga aga intensiivsemaks ja võib välja pursata ettearvamatutes olukordades. See võib olla üllatav, kui kiiresti laps rahuneb, kui tema emotsioone kuulatakse ja aktsepteeritakse ning lubatakse neil välja tulla. Tihti aitab lihtsalt see, kui lapsevanem märkab last ja aitab lapsel endal märgata, mis ja miks temas toimub. Emotsioonide jälgimine ja reguleerimine on ennekõike oluline selleks, et meie vaimne ja füüsiline tervis oleksid hoitud. Emotsioonide pidev eneses hoidmine tekitab emotsionaalset tasakaalutust, mis põhjustab stressi- ja ärevustunde ning une- ja energia vaeguse teket. Selleks, et igapäevaste tegevuste keskel rahulolu tunda, on oluline märgata ja tunnustada nii enese emotsioone ja vajadusi kui ka teiste.